„Ma ei saa aru, mispärast sa siin nii kaua aega viidad. Kõik panevad imeks, miks sa Tallinna poole edasi ei lähe, kraamid on koos, hobused ja vankrid valmis, sõjakäik lõpetatud — mis sa veel ootad?“
„Sa ei läbe kannatada, kuni sind võlla tõmmatakse.“
„Parem on võllas rippuda kui sinu külaline olla. Sinu kasuvennalik hool minu eest läheb liiale. Sa pead mind nagu last mähkmetes ja värised kartes, et ma sinu juurest liig vara ära jook-seksin. Arvad sa mind nii tänamatu meelega olevat? Kas sa mind enam ei usu? Sa tead ju vanast saadik, et mina valetamise peale suur meister ei ole. Eks sa mäleta veel: kui lapsepõlves üheskoos mõne koerustüki ära olime teinud ja meie naha kallale kiputi, siis oskasid sina asja ikka nii pöörata, et terve nahaga oleksime pääsenud, poleks mina mitte oma suures rumaluses viimasel otsal ikka kõike üles tunnistanud: meie saime siis parki ja sellepärast sa mind ju kõige enam vihkasid.“
Ivo kuulas tasakesti hambaid kiristades. Ta tundis ennast selle inimese ees, kelle elu ometi tema käes seisis, võimetu olevat. Oh, kui hea meelega oleks ta Gabrieli suust seda palvet ja kiunumist kuulnud, millest ta täna veel Agnesele ette oli luisanud! Selle asemel pidi ta nüüd rahulikku pilkamist kannatama ja tunnistama, et miski asi kangekaelset kasuvenda painutada ei suutnud. Iga sõna Gabrieli suust oli piitsahoop Ivo uhkusele.
„Mis ma pidin ütlema,“ kõneles Gabriel ikka veel pool-naljatades, aga juba märksa pehmemal
