Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/346

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Küllap ma tütarlapsi tunnen!“ pomises vanamoor vastu ja näitas oma musti hambatüükaid.

Ivo kargas hobuse selga ja kihutas üksipäini laagrist välja. Kui ta hilisel õhtul tagasi tuli, oli hobune vahus ja Ivo nägu nii kohutav, et vastutulijad hirmuga tema eest taganesid. Ta kargas hobuse seljast maha ja sammus oma venna Christophi telgi poole, kus Gabrieli vangis peeti. Telgi ees istus Christoph teiste meestega tule ääres. Ivo kihutas nad sealt minema. Teised läksid sõna lausumata, ainult Christoph jäi seisma, vaatas vennale silma sisse ja ütles pead vangutades: „Mis mõte sul on, Ivo?“

„Pole sinu asi,“ purskas Ivo.

„Su nägu ei kuuluta head ette; sa tahad Gabrieliga tüli otsida.“

„Kas sina ka teda armastad?“

„Armastan või mitte, aga õigust ütelda, ta ei ole kõige pahem poiss ja peaasi — ta on tõesti ilmsüüta.“

„Kasi mu silmist,“ kärgatas Ivo rusikat tõstes, „muidu võiksin unustada, et sa mu vend oled!“

Christoph, kes venna taltsutamatut viha tundis, taganes õlgu kehitades. Ivo astus telki, mida õues põleva tule kuma vähe valgustas. Gabriel lamas üksipäini telgi nurgas; ta käed ja jalad olid ahelais, mis tasakesi kõlisesid, kui ta pead tulija poole pööras.

„See on ilus, et sa ise vaest vangi vaatama tuled,“ hüüdis ta Ivole vastu; „õige võõrustaja kohus on külaliste aega viita.“

„Aeg läheb sul vist igavaks,“ urises Ivo hammaste vahelt.

„Ma ei ütle ei,“ kostis Gabriel haigutades.