„Ta otsib oma isa taga.“
„Teie usute kelmi lori?“ naeris Ivo põlgavalt. „Tema isa oli vene harjakas, keda kahekümne aasta eest Tallinnas varguse pärast üles poodi.“
Jälle see umbusklik, jälkust avaldav pilk! Ivo raputas end veidi ja kõneles siis vähem hooplikul toonil edasi: „Tallinna poole ei või ta põgenenud olla, sest ta teab, mis teda siin ootab: äraandja palk, kole piinasurm. Ma usun küll, et ta esiotsa Tallinna poole püüdis. Venelastel on kahtlemata nõu Tallinna kallale kippuda ja selle inimese on nad salakuulajana ette saatnud; selleks on Gabriel otsekui loodud, sest ta tunneb linna lapsest saadik, mõistab kõik keeled ja on üldse kaval rebane. Et ta teel meie kätte sattus, see oli meie isamaale vististi õnneks; see näitab, et üks kõrgem käsi vana Tallinna üle valvab. Kahju, et ma end tema haleda vingumise läbi liigutada lasksin; nüüd on ta putkus ja võib meile veel mõndagi tuska teha, kuid seda ei ole vähemalt mitte karta, et ta Tallinnas oma nägu iganes julgeb näidata. Ühe asja pärast pean ma tema põgenemise üle otse rõõmustama: see kõlvatu on ju paraku minu kasuvend. Minu isa vannub praegu veel seda päeva, mil ta harjaka poja armu pärast oma majja võttis, aga mis parata? Ta on minuga koos üles kasvanud ja see oleks mulle vaeva teinud, teda piinamisest purustatud liikmetega võllas rippumas näha. Peale teie, preili Agnes, ei julge ma seda meelenõrkust kellelegi tunnistada, muidu arvatakse, et ma teda meelega põgeneda lasin.“
„On ta siis tõesti põgenenud?“ küsis Agnes otsekui unest ärgates; näis, kui ei oleks ta Ivo pikast seletusest üht sõnagi kuulnud.
