Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/354

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Ivo põrkas tagasi ja kogeles kähvatades: „See on kentsakas küsimus!“

„Kas teie minu eest midagi ei varja!“ ütles Agnes, teravalt, peaaegu luurivalt Ivole silma sisse vahtides. „Kas temale midagi õnnetust ei juhtunud? Ta oli äkilise meelega, ta võis teie meestega riidu sattuda ja — kes teab? Vahest salgate seda minu eest, kardate mind hirmutada ja kurvastada? Ärge kartke, ma võin kõige hirmsamat tõtt kannatada, aga see kahevahel kõikumine ähvardab mind surmata.“

Ivo otsaesisel läikis külm higi, ta hambad lõgi-sesid. Ta ei suutnud Agnese uurivat pilku välja kannatada, tõusis järsku üles ja kõndis paar korda telgis edasi-tagasi. Siis ütles ta rõhutud häälega: „Teie jampsite, preili von Mönnikhusen; ma näen, et haigus teist veel kaugeltki lahkunud ei ole. Teil on rahu ja puhkamist hädasti vaja. Ma läkitan kohe vanaeide teie eest hoolitsema.“

„Ma ei taha seda naisterahvast näha!“ hüüdis Agnes ahastuse ja jälkusega. „Ma olen täiesti terve, laske mind nüüd linna!“

„Ei või — ma pean teie kalli elu eest vastutama,“ ütles Ivo külmalt. „Veel paar päeva rahu, küllap siis näeme.“

Nende sõnadega astus Ivo telgist välja. Õues kutsus ta venna ja vanamoori, käskis neid Agnest valvata ja temale seltsiks olla.

„Kas veel ei hakka painduma?“ sosistas Christoph irvitades.

„Kui ei paindu, siis murran!“ kiristas Ivo vastuseks. Vahtidele ütles ta: „Teie vastutate oma peadega selle eest, et preili telgist välja ega keegi võõras telgi ligi ei pääse.“