Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/356

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Mitte ainult näinud, vaid ka võitnud,“ Õiendas bürgermeister Sandstede.

„Kenad võitjad!“ pilkas Risbiter. „Andke mulle kümme tublit mõisameest ja ma kihutan kogu selle kodukoonlaste karja ülepeakaela merre.“

„Ärge seda tehke, junkur Risbiter,“ ütles Sandstede peene naeratusega. „Sellest oleks kahju, sest need koonlased on praegu meie paremad sõjamehed.“

„Näha, et teie sõjamees ei ole, härra bürgermeister, sest muidu ei raatsiks teie seda aunime nii lahke käega raisata.“

„Sõjamees või mitte, aga seda ma näen siiski, et need mehed võidurikkalt ja rohke saagiga tagasi on tulnud,, kuna vahvad mõisamehed omalt maalt põgenedes tühjade kätega meie juurest varju otsima tulevad.“

„Ohoo, kas tahate meid torgata?!“

„Tasa, Hans!“ heitis Mönnikhusen tõsiselt, peaaegu kurvalt vahele. „Meil ei ole õigust uhkustada, kuna meie kallim vara vaenlaste käes on.“

„Oh Agnes, kulla Agnes!“ õhkas Risbiter kätt vastu rinda surudes, „millal tuleb see päev, mil sind oma kätega lõukoera suust välja võin kiskuda? Kust leian ma kangele teole sündsaid kaaslasi? Kuhu on kõik meie vahvad sõjamehed jäänud? Talupojad ja pärisorjad kannavad nüüd sõjameeste nime, käsitöölise poeg Ivo Schenken-berg, kelle nime eile veel Ideegi ei tundnud, on täna kuulus sõjapealik!“

„Kas see nimi teile tõesti nii tundmatu oli,