Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/355

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Siis Tcargas ta hobuse selga ja kihutas tuhatnelja linna poole.

Paar tundi hiljem ratsutas seltskond suuri saksu linnast Schenkenbergi laagrit vaatlema. Ratsutajate seas olid Tallinna bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja Dietrich Korbmacher, mõisameeste pealik Kaspar von Mönnikhusen ja junkur Hans von Risbiter. Mönnikhusen oli Kui-metsa õnnetusest saadik veel tõsisemaks ja kärsitumaks muutunud, kuna junkur Hans veel endine kergemeelne hoopleja ja luiskaja oli; tema loomus oli liig pealiskaudne, ta vaim liig madal, et õnnetuse tundmus seal sügavaid juuri oleks võinud ajada. Kahtlemata oli junkrul ilusast pruudist kahju ja ta avaldas oma kahetsust valju sõnaga igaühele, kes iganes kuulda tahtis, aga ta ei unustanud iialgi juurde lisada, et tema tosina venelasi ära oli tapnud ja Agnese vististi nende käest oleks päästnud, kui kõik mõisamehed niisama hiilgavalt kui tema oma kohut oleksid täitnud; ühtlasi tõotas ta pühalikult Agnest „lõu-koera suust“ välja kiskuda, niipea kui laialipillatud mõisamehed jälle koos on. Avaldas keegi imestust, et Hans Risbiter, kes kaksteistkümmend venelast ära tapnud, ise ilma vähemagi kriimustuseta oli pääsenud, siis tõmbas Hans õlad kõrgele ja andis märku, et tema vehklemiskunstis kaunis kõrgele pulgale olla jõudnud. Ivo kirju-vatilisi sõjamehi nähes, kes ju enamasti endised talupojad ja pärisorjad olid, kräsutas junkur Hans nina ja ütles põlgavalt: „Ma tahan Matsi nime kanda, kui need lurjused venelasi silmaga on näinud.“