Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/367

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


enese juurde. Öma meeste vastu oli ta valjem kui enne. Mitmed jooksid pakku, aga teisi tuli seda rohkemalt juurde, sest näljastest, kes sõjas leiba otsisid, ei olnud paraku puudust. Nõnda kasvas Ivo salk päev-päevalt suuremaks, kasvas tõeliseks sõjaväeks, nii et rootslased Tallinna lossis juba kartusega küsima hakkasid, kas see neile ja linnale hädaohtu ei ähvarda. Bürgermeistrid püüdsid neid vaigistada, üteldes, et Ivo suurt lööki venelaste vastu ette valmistavat.

Ühel õhtul — see oli septembrikuus — istus Ivo üksipäini telgis, kui vahimees sisse astus ja teatas, et üks suursugu naisterahvas temaga rääkida soovivat. Ivole tuli kohe meelde, et Agnes von Mönnikhusen teda mitmel korral asjata enese juurde oli kutsuda lasknud.

„Kes see on?“ küsis Ivo järsku üles karates.

„Ta ei ütle oma nime, aga bürgermeister Sandstede ja paar sulast on temaga kaasas.“

„Käsi naisterahvast üksipäini sisse astuda.“

Vahimees läks ja Ivo jäi kange südamepõksu-misega ootama. Telgi eesriie kahises ja naisterahvas, kelle nägu tiheda looriga kaetud oli, astus sisse.

„Preili von Mönnikhusen!“ hüüdis Ivo lämbunud häälega.

Agnes tõstis loori üles. Ta näost paistis tõsine hingevalu, ta silmad olid nutust tuhmid, punaste äärtega. Oli see nüüd kahjurõõm või kaastundmus, aga Ivo tundis oma tardunud südames midagi puhkevat ja sulavat. Ta pakkus võõrale istet ja ütles pehmelt, peaaegu kartlikult: „Kust see au tuleb, et preili von Mönnikhusen —“

„Teie ei tahtnud minu juurde tulla,“ ütles