Agnes väsinud häälega, „sellepärast pidin mina teie juurde tulema; mul on ju teile nii palju tänu tunnistada.“
„Teie ei ole minule mingit tänu võlgu, preili von Mönnikhusen,“ kostis Ivo natuke kibedalt.
„Ei, ei, ma olen teile suurt tänu võlgu. Teie olete ju mind otse surmast päästnud.“
„Ja ometi kardate teie mind, armuline preili, sest teie olete ju enese kaitseks bürgermeistri kaasa võtnud.“
„Bürgermeister Sandstede on minu isalik sõber. Isale ei tohtinud ma sellest külaskäigust sõnagi lausuda ega ka üksipäini kaugele välja sõita. Mispärast peaksin ma teid kartma? Ma tean, et teie aus mees olete.“
„Ometi ei usu teie mind.“
„Kuidas nii?“
„Teie ei tulnud mulle tänu tunnistama, vaid mind usutlema.“
Agnes vaatas tummalt enese ette maha.
„Teie olete minu mehigi usutlenud ja neile raha pakkunud,“ kõneles Ivo armuta edasi. „Teie tunnete minu mehi vähe; nad mõistavad sõna kuulda.“
„Siis olete neil ometigi keelanud tõtt rääkida?“ küsis Agnes järsku; ta tuhmid silmad põlesid ja püüdsid Ivo ainsast silmast läbi ta hinge tungida.
„Võib-olla,“ kostis Ivo mõrudalt.
Agnes langes äkisti tema ette põlvili maha, tõstis ristipandud käed kalgi mehe poole üles ja siis voolas äge, erutatud hinge põhjast tulev palve ta huultelt: „Rääkige ise mulle tõtt, Ivo Schenken-berg! Miks te mind piinate? Mis kurja olen ma teile teinud? Ütelge mulle, kus Gabriel on, siis
