Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/369

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


tahan ma teid igavesti tänada ja õnnistada. Teie näete, kuidas mu hing väriseb ja ahastab. On teil kivist süda, et teise inimese piin teid sugugi ei liiguta? Mispärast kardate teie tõtt rääkida? Olgu see tõde kõige hirmsam, mis mu süda aimab — mis võin mina, väeti tütarlaps, teile teha? Rääkige, ja ma tahan seda kui püha saladust oma südame põhja matta. Ma palun, ma vannutan teid teie ema mälestuse juures, ütelge mulle, mis olete te Gabrieliga teinud?“

„Gabriel on surnud,“ ütles Ivo tumedalt.

Agnes tõusis püsti. Ta oli kahvatu kui surnu, aga rahulik.

„Teie ise olete tema mõrtsukas,“ ütles ta selge häälega.

„Ta langes ausas kahevõitluses minu käe läbi.“

„Miks te seda tegite?“

„Sellepärast, et ma teid armastan.“

Agnes taganes otsekui kiskja elaja eest.

„Ole ära neetud, vilets mõrtsukas!“ hüüdis ta kätt välja sirutades.

Ivo karjatas kui haavatud loom ja astus sammu edasi, aga Agnes oli juba telgist välja läinud.

Kui Agnes koju jõudis, ootasid isa ja Risbiter teda maja trepil.

„Kus sa nii kaua olid?“ hüüdis Mönnikhusen. „Me olime juba mures sinu pärast!“

Agnes kargas hobuse seljast maha, ilma Risbiteri abi ootamata, andis hobuse sulase hooleks, astus isa kõrvale ja ütles külmalt: „Nüüd tehke minuga mis tahate.“

„Mis see tähendab?“