Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/372

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


kuni piduliste salgad tema auks gildimaja trepist pidulikult mööda ratsutasid.

„Kena pruut, aga külm kui kivi,“ ütlesid pealtvaatavad kodanikud. „Jumal tänatud, meie tüdrukutel on enam värsket elu sees kui niisugusel mitmesaja-aastase rüütlisoo võsul.“

Siis tuli pühapäev kätte. Pärast jumalateenistust liikus uhke pulmarong toomkiriku poole. Pruutpaari ees kõndisid mängumehed ja küünla-kandjad. Vana rüütlite kiriku uks oli lippude ja vanikutega ehitud otsekui vürstliku paari vastuvõtuks. Kirikus teretati pruutpaari orelimängu ja lauluga. Kirikhärra pidas pika kõne, rääkis vaimustusega kahe kuulsa sugukonna ühendusest — jumala auks ja isamaa kasuks. Siis astus pruutpaar peiupoiste ja pruuttüdrukute saatel altari ette, Risbiter uhkel, kõmiseval sammul, Agnes otsekui poolunes, mahalöödud silmil. Nagu hoop-lik võiduhõisk,amine kõlas Risbiteri „jah“ läbi kiriku. Kirikhärra pööras ennast Agnese poole: „Ja nõnda küsin ma ka sinult, pruut, kas sinu südame nõu on, et sina tahad oma peigmeest Hans von Risbiterit oma abikaasaks võtta ja temaga elada ja kannatada kõik, mis jumal sinu peale paneb, head ja kurja, rõõmu ja viletsust, rikkust ja vaesust, ega taha ennast temast ära lahutada, enne kui jumal teid ise lahutab surma läbi. On sul nüüd see meel ja nõu, siis ütle kõikide kuuldes selgesti — jah!“

Agnes ei vastanud kohe. Esimest korda tõstis ta silmi, esimest korda tungis valus, värisev õhkamine ta piinatud rinnast. Ta tundis end jumalast ja inimestest mahajäetud olevat, üksipäini võõras maailmas. Nagu abi otsides vaatas ta kirikhärrast