Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/373

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


mööda rahvahulga peale, kes kahel pool altari kõrval seisis. Korraga jäi ta silm ühele kohale seisatama, esiotsa ehmatusest tardudes, siis ärarääkimata rõõmust särades.

Seal seisis Gabriel — nagu Kissi poeg peajagu kõigist kõrgem, õõnsate paledega, auku vajunud mustade silmadega, nägu kahvatu kui surnul, jooned kibedast tundmusest viltu kistud; see ei olnud endine uhke, kangekaelne ja lustlik Gabriel, vaid silmanähtavalt kurjast saatusest kiusatud inimene, haigusest kurnatud ja hingevalust vaevatud, aga siiski elus, kahtlemata, elus!

„Ei, ja tuhatkorda ei!“ tuli hääl valju karjatusena Agnese suust. Surmkahvatus kattis ta nägu; ta tuikus ja kukkus maha: ta oli minestanud. Rahvast puupüsti täidetud kirikus tõusis ilmatu kihin ja kahin. Seda oli sagedasti nähtud, et pruudid ennast altari ees kaua paluda ja meelitada lasksid, enne kui igatsetud „jah“ nende suust tuli, aga valju, nii kindlat tõrkumist ei olnud veel keegi kuulnud. See pidi midagi tähendama, seal pidi mõni saladus peidus olema. Oi, sellest sai palju juttu teha!

Naisterahvaste ja kirikus oleva arsti hoolel ärkas Agnes mõne minuti pärast minestusest ja tõusis jalule. Ta esimene pilk otsis Gabrieli, aga see oli kadunud.

„Viige mind koju, ma olen haige,“ sosistas Agnes.

„Pai, kulla Agnes, ütle enne jah!“ kerjas Risbiter, kes näost punane ja higine oli.

„Isa, päästa mind, vii mind siit ära, muidu ma suren!“ ägas Agnes peigmehe eest hirmuga taganedes.