Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/376

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Oh ei, preili on värske ja ilus kui tõusev päike.“

„Sa oskad üsna ilusasti meelitada.“

„Aga kust see tuli, et preili täna kirikus ära minestas?“

„Jah, seda ma ei või sulle ütelda,“

„Küllap vist ikka palavuse ja paksu õhu pärast; kirik oli ju inimesi murdu täis.“

„Olid sina ka seal?“

„Eks ma olnud ka taga nurgas.“

„Kas sa kõik kuulsid?“

„Ega ma kõike küll ei kuulnud ega näinud, aga seda kuulsin küll, et preili suure häälega „ei“ ütles.“

„Panid sa seda väga imeks?“

„Mis minul tühjal imeks panna, aga inimesed panid küll imeks, miks preili junkur Risbiterit ei taha.“

„Kas sina teda tahaksid?“

„Mina?“

„Jah, sina.“

„Sa jumal ja issake!“

„Noh, vasta!“

„Kuidas tohiksin mina niisugusele asjale mõtelda?“

„Miks ei tohi? Mõtle, nagu seisaks minu käes voli teid kahekesi paari panna. Kas võtaksid siis junkru vastu?“

„Noh, ega ta nüüd just väga ilus meesterahvas ei ole,“ ütles tüdruk venitades.

„Kes meesterahva juures selle peale vaatab?“ noomis Agnes auliselt. „Aga eks ta ole muidu sinu meelest tubli mees, aus, helde, julge ja põhjatu rikas?“