rahvastest oli raskem lahti saada. Küll maalis Agnes neile elavate värvidega pidurõõmu gildi-saalis ette, mida tema kerge haigus koguni ei tohtivat rikkuda, küll seletas ta neile, et tal muud vaja ei olla kui rahu ja üksiolemist, kuid see ei aidanud midagi; kõik tahtsid temale seltsiks olla, tema juures valvata. Agnes pani viimaks tõesti väsinult silmad kinni ja näis rahulikult uinuvat. Naisterahvad jäid veel tüki aega sosistama, hakkasid siis haigutama ja küsivalt üksteise otsa vahtima. Aegamööda lahkusid esmalt nooremad, siis vanemad kambrist ja — ei tulnud enam tagasi; kõik olid tee Toompea mäest alla leidnud. Üksainuke vana tädi, kes Mönnikhuseni juures armuleiba sõi, jäi veel valvama. Agnes lõi silmad lahti ja hakkas tädi jumalakeeli paluma, et see teda üksi jätaks, sest ta ei võivat uinuda, kui tuba tühi ei ole; ümmardaja abist olevat temale tarvilisel korral küll. Tädi lahkus tasakesi torisedes.
Mõni minut hiljem kõlistas Agnes lauakella. Kui ümmardaja, noor punapõskne eesti tüdruk, sisse astus, kargas Agnes ühe krapsuga voodist välja ja hüüdis lustlikult: „Ruttu, aita mind riidesse panna ja tee mind hästi ilusaks, kas kuuled?“
Tüdruk ajas imestuse pärast suu ja silmad pärani lahti ja kogeles: „Kas pulmariided?“
„Ei!“ ütles Agnes järsku. „Anna mu sinine piihapäevakleit siia; ehteid ei ole vaja.“
Agnese juukseid peegli ees korraldades kiLis tüdruk kartlikult: „Kas preili siis enam haige ei olegi?“
„Olen ma nii haiget nägu?“
