Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/378

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


meesterahva kuju mööda tänavat ülespoole tuli. Oli see jälle pettus? Agnes ei näinud selgesti, aga ta tundis ju Gabrieli tema hiiglakujust, astumisest, igast liigutusest. See oli Gabriel! Ta astus õue peale ja vaatas uurides maja akende poole üles. Agnes märkas nüüd alles, et Gabriel kerjaja kuube kandis; tal oli kepp käes ja kott kaelas.

„Kas niisugusele kerjajale ka keegi almust peaks andma?“ mõtles Agnes kaheldes.

Ta lükkas eesriide kõrvale ja kummardus pisut aknast välja. Nende pilgud juhtusid kokku. Nad noogutasid teineteisele pead. Rohkem ei olnud esiotsa kummalegi vaja, selle ühe pilgu ja peanoogutusega olid nad üksteisele kõik selgeks teinud, pika jutu ära vestnud.

Gabriel kargas kärmemalt ja kergemalt kui õige kerjaja kohus trepiastmetest üles ja koputas kõrgesti võlvitud majaukse pihta. Natukese aja pärast hüüdis ümmardaja hääl ukse tagant; „Kes seal on?“

„Vaene sant, palun jumala pärast tükikese leiba,“ oli vastus.

Agnes kuulis, kuidas uks lahti keerati.

„Oh sina laiskvorst!“ hurjutas tüdruk. „Suur terve, tugev mees — kas sul häbi ei ole kerjata?“

„Ära kurjusta, kena neiu,“ meelitas Gabriel, „kurjus ei sünni inglitele. Iialgi ärgu kräsutagu paha mõte seda lumivalget, siledat otsaesist, ärgu tumestagu südame külmus sooja helduse läiget neis tuisilmades! Ma usun kindlasti, sa oled niisama hea kui sa ilus oled.“

„Võrukael!“ mõtles Agnes naeratades. „Tahab ta mind armukadedaks teha?“

„Seda sa lobised kõik silmakirjaks,“ ütles tüd-