Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/379

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ruk mõnitades, aga juba palju pehmemalt. „Noh, oota siin, ma toon sulle midagi.“

„Ära veel lahku, hea laps,“ palus Gabriel. „Mul on veel üks hoopis iseäralik palve. Vaata, nii terveks ja tugevaks, kui sa mind mu välimuse järele arvad, nii väeti ja puruhaige olen ma tõepoolest. Mul on raske südamehaigus ja see’p see sunnibki mind kerjama. Tark vanaeit kuulutas mulle, et ainult siis võin terveks saada, kui üks puhas neitsi, kellel niipalju julgust on, et ta meelevastasele peigmehele veel altari ees „ei“ ütleb, minule oma õrna kätt suudelda annab. Mina olen sarnast neitsit kaua otsinud, aga tänini oli mu vaev asjata; kõik ütlevad altari ees heameelega „jah“. Täna kuulsin kogemata, et siin majas see ingel elab, kes mind terveks võib teha. Vahest oled sina ise, kena laps, minu päästja?“

„Ei ole,“ kostis tüdruk naerdes.

„Kahju! Aga kes see siis on?“

„Ära looda, et siin pääsmist leiad. See ingel, kellest sina räägid, on meie kõrgestisündinud preili ise.“

. „On tema tige või uhke?“

„Sina ise oled tige ja uhke,“ pahandas ümmardaja. „Meie armuline preili on päris taeva ingel.“

„Noh, miks ta siis vaest inimest ei peaks

aitama?“

„Kes julgeb sinu tühja pärast preilit tüütama minna!“

„Lase ma lähen ise tema palvele.“

„Ma ei tohi kedagi võõrast inimest sisse lasta.“

„Siis kutsu preili välja!“

„Taga parem! Võta oma tükk leiba ja mine rahuga!“