Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/38

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


pahameel iseenese üle. Kahetsuse hääl sosistas tungivalt: „Sa oled kergemeelselt suure varanduse ära raisanud. Parem järk su elust on otsas, sa ei näe sõpru enam iialgi…“

Prohveti-Pärt uuris natuke aega poisi näojooni, pani siis käe ta õlale ja ütles lahkelt:

„Noh, noor sõber, kas jääd mulle veel seltsiks või ruttad ka kodu poole?“

Jaanus äigas käega üle otsaesise ja kohmas: „Koju, muidugi koju.“

„Kuule, sul on nüüd muidugi vähem ajaviidet, sest et sa enam lossi ei või minna, — või lähed ja palud andeks?“

„Ei lähe.“

„Ja sõbrad jätad maha?“

Jaanus kehitas õlgu.

„Noh, vaata, siis tule vahel minu juurde. Sa oled mu meelepärast. Ma õpetan sulle kõiksugu tarkust ja vehklemiskunsti. Kas tahad?“ Jaanus tänas lubamise eest ja tegi minekut.

Ta häbenes vanamehe ees oma äkilise teo pärast.

„Ütle mulle puhtast südamest,“ küsis eremiit veel viimaks, „olid need sõbrad sulle tõesti armsad?“

Jaanus pühkis jälle käega üle otsaesise, vaatas siis selgel silmal vanamehe otsa ja vastas järsku: „Jah, olid, kuid mina ep olnud nende vääriline. Ei kõlba talurahval lossisakstega sõprust pidada.“

„Vaat’ see on targasti öeldud. Ega sa siis ka liiga ei kahetsegi?“

„Mis sest arutada? Mis läinud see läinud. Jääge jumalaga! Pean minema hobust taga otsima.“

38