Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/39

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Eremiit, kellele otsekohese viisiga poiss tõesti meelepärast oli, surus lahkesti tema kätt.

„Ja minu juurde tuled?“

„Tulen küll, kui lubate.“

„Ja varsti?“

„Niipea kui mahti saan. Head päeva.“

Jaanus läks. Vanamees vaatas talle järele ja pomises iseeneses: „Sellest poisist tahan ma veel midagi teha.“

Siis läks ta koopasse.


VII

Viis aastat hiljem ühel kenal hilissuve hommikul oli Lodijärve lossis haruldast elu ja kära kuulda. Hulk võõraid mõisnikke oli ümberkaudu suurele jahipidule kokku tulnud, mille rüütel Konrad Raupen oma laste rõõmuks toime pani. Lossi saalis sõelusid noored mõisnikud, all hoovis luusisid nende kannupoisid ja sulased.

Noorte mõisnikkude jutud seisavad küll ajaraamatus, aga me ei hakka neid siin kordama. Kus noored inimesed rõõmutsevad, sealt ei minda tarkust otsima. Lähme, lugeja, lossiõue, sobitame endid parem sulaste sekka, kuulame, mis need vestavad.

Nemad jutustavad vastastikku oma tegusid venelaste ja leedulaste vastu, kelle salgad tol ajal käisid Liivi- ja Eestimaad rüüstamas. Igaüks kiitis — mitte otsekohe iseennast, sest seda ustakse vähe, kes otsekohe iseennast kiidab. Ei, — meie ausad sõjamehed olid selle poolest vagusad kui talled ja kavalad kui ussid. Seal kiitis igaüks oma

39