Ilma pikema palveta sasis kerjaja lahkest käest kinni ja surus huuled ta siidpehmele nahale. See oli pikk, kuum, ahne suuandmine ja — uhke preili laskis seda ümmardaja suureks imestuseks ilma tõrkumata sündida. Ta pidi viimaks käe vägisi tagasi tõmbama, sest kerjaja näis lahtilaskmise unustanud olevat.
„Oled sa nüüd terve?“ küsis Agnes kentsakalt kõikuva häälega.
Kerjaja ajas oma vägeva keha sirgeks; tema kurnatud näol õitses nüüd tõesti tervise jume.
„Mul on tunne, kui oleksin ma otse terviseallikast joonud,“ ütles ta vaimustusega. „Tark vanaeit rääkis tõtt: imelik vägi elab armulise preili käe sees.“
„Mul on suur kahtlus selle imeväe kohta,“ ütles Agnes naeratades. „Ma arvan, et selle paberi sees palju mõjuvam imevägi elab.“
„Ma ei leia sõnu armulist preilil küllalt tänada. Jumal õnnistagu teda ja saatku talle varsti niisugune peiu, kellele ta altari ees heameelega „jah“ ütleb!“
„Ära nii palju täna ja õnnista,“ ütles preili kõrgi tõsidusega. „Oma tänu võid sa kõige paremini sel viisil näidata, et sa edaspidi enam ei laiskle ega kerja, vaid ausa tööga oma pead toidad. Mine rahuga.“
Kerjaja kummardas veel korra sügavasti ja läks siis oma teed. Tänava nurga taga tegi ta paberi lahti ja luges: „Aiauks vastu uulitsat, õueväravast pahemat kätt, seisab südaöö ajal lahti, öövaht saab pulmaõlut.“
Kerjaja andis paberile ja kullatükile suud ja tõttas siis tiivustatud sammul Toompea mäest alla.
