Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/381

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ei taha kellegi muu käest armuandi vastu võtta kui ainult armulise preili enese käest.“

„Soo? On ta nii häbematu, siis kihuta ta minema!“

„Pai preili,“ palus tüdruk kahvatades, „halastage selle vaese inimese peale! Ta on raskesti haige ja ütleb, et muidu terveks ei saa, kui mitte pruut „ei“ ei ütle — oh ma toru, mis ma räägin! — kui mitte armuline preili temale oma kõrgestisündinud kätt musutada ei anna.“

„Mis rumalat juttu sa räägid?“ taples Agnes kurjasti ja rõõmustas salamahti, et äge puna, mis tal äkisti palge tõusis, tehtud kurjuse läbi küllalt seletatud oli. „Jäta mind rahule ja tee oma kerjajaga mis tahad!“

„Pai preili!“

„Mine, mine!“

Tüdruk läks nuuksudes uksest välja. Ühe silmapilguga oli Agnes tema kannul.

„Miks sa nutad?“

„Oh, kulla preili, mul on nii hale meel selle vaese inimese pärast.“

„Nutad sa siis üsna puhta haleduse pärast?“ kahtles preili.

„Jah, ja temal on enesel niisugused suured, sügavad, süsimustad silmad, et — et —“

„Ohoo!“ naeris Agnes, „on tal nii ilusad silmad, siis lähme vaatama!“

Agnes võttis laualt paberilehe, mässis kuldraha selle sisse j.a läks ümmardaja seltsis alla. Kerjaja kummardas preili ees maani ja hakkas liigutatud häälega oma palvet ette kandma.

„Ma tean kõik,“ ütles Agnes vahele ja pistis paberi sisse mässitud kullatüki kerjaja pihku.