rahus puhata lastakse, siis tõusen hommikul tervena üles.“
Mönnikhusen kehitas õlgu.
„Noh, olgu siis, kuidas ise arvad. Head ööd!“
„Head ööd, isa!“
Mönnikhusen läks ja võttis küünla kaasa. Agnes aga tõusis voodis põlvili, pani käed risti ja palus kuumade sõnadega praegu tehtud pattu andeks . . .
Kottpime sügisene öö oli käes. Taevas oli pilves, kange tuul raputas aias puude latvu ja puistas sealt närtsinud lehti maha. Vagasem lugu oli puude all, kus paksud põõsad ja kõrge müür, mis väikest aeda piiras, tuule võimu murdsid. Toompea tornikell hakkas parajasti kaksteistkümmend lööma, kui Agnes aiaukse lahti keeras ja kõrge, must kuju lahtisest uksest sisse vilksatas. Järgmisel silmapilgul rippus Agnes Gabrieli kaelas.
Siis läksid nad käsikäes tikerberi- ja sõstrapõõsaste vahelt läbi aia tagumisse otsa, kus suure pärna all kivist pink seisis. Ilma tõrkumata laskis Agnes end Gabrielil sülle võtta. Ta tundis: siin oli tema õige paik, õige kirik, õige laulatamise altar: siin ei ütelnud ta „ei“, siin ei olnud ta külm ega tuim, vaid täis tuksuvat elu; siin leidis ta oma südamliku naeru ja oma pisarad jälle ja tarvitas mõlemaid rohkel mõõdul. Kui esimesed tungivad küsimused kostetud, esimene tund-mustetorm vaikinud oli, hakkas Gabriel oma imelikku surmast pääsmise lugu jutustama. Ta rääkis tasa, sosinal, aga — nad olid ju nii teineteise ligidal.
Gabriel jutustas:
„Nagu sa tead, viidi mind kinniseotud kätega
