Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/385

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Ivo juurest tema venna Christoph! telki ja pandi seal käed ja jalad ahelasse. Ma olin sulle tõotanud, et vastu ei taha hakata ja pidasin sõna. Ma olin vagasem kui tall, keda tapmisele viiakse. Vastu lootust leidsin ma, et Christoph Schenken-berg, keda ma vennaga ühetaoliseks arvasin, tema kõrval õige inimesesõber oli. Ta pakkus mulle rohkesti toitu ja jooki, mis mulle aga paraku alles siis õieti maitsma hakkas, kui kuulsin, et sinu haav kiiresti paranemas olevat. Joobnud peaga kahetses Christoph sagedasti minu viletsat käekäiku ja vandus Ivot, kes oma valjuse ja toorusega ka oma lihase venna elu kibedaks tegi. Ivo ise ei näidanud mulle mitmel päeval nägugi. Ühel õhtul tuli ta üksipäini minu juurde ja hakkas mind kibedasti pilkama. Minu tuju oli pika vangipõlve läbi muidugi rikutud ja Ivo pilkamine ei parandanud seda sugugi. Ma andsin valusasti vastu, üks sõna tuli teisest ja asi lõppes sellega, et Ivo mulle noa rindu pistis.“

„Minule ütles ta, sina olevat ausas kahevõitluses tema käe läbi langenud,“ heitis Agnes vahele.

„Ma ei kahtle sugugi, et Ivo seda ütles; ta unustas ainult juurde lisada; et mina ses kahevõitluses kätt ega jalga liigutada ei saanud. Õnneks oli telgis pime, nii et noatera mind mitte otse südamesse ei tabanud, nagu see kahtlemata Ivo vaga soov oli; siiski oli hoop nii raske, et mul hing rindu kinni jäi ja ma mälestuse kaotasin. Kui kaua mu minestus kestis, et tea ma mitte ütelda, aga ärgates leidsin enese külma vee seest ja märkasin, et mu liikmed vabad olid. Ivo oli vist mind surnuks arvates jõkke visata lasknud. Ma heitsin vees selili ja lasksin end lainetest alla-