13
PIRITA KLOOSTRIS.
Pulmad pidid pooleli jääma, pidulised pahameelega koju minema.
Oli rüütel Mönnikhusenil põhjust tütre kangekaelsuse üle kaevata, siis oli see iseloomu-omadus temalt eneselt päritud. Mönnikhusen ise oli veel kangekaelsem. Tema oli üks neist inimestest, kes ettevõetud nõust iialgi ei tagane. On nõu hea, siis võivad sarnased inimesed maailmale suurt kasu saata; on lugu ümberpöördud, siis kutsuvad nad sagedasti õnnetust eneste ja teiste kaela. Mönnikhusen ei olnud oma väljavalitud väimehest kaugeltki enam nii vaimustatud, kui sel korral, kui ta tema verivaenlase Fahrensbachi Põltsamaalt Kuimetsa tõi. Vaheajal olid venelased Fahrensbachi jälle vangist lahti päästnud ja Mönnikhuseni silmilt oli kate junkur Hansu vigade kohta langenud, aga — ta oli junkrule oma sõna andnud ja see pidi täidetud saama, olgu siis, et Risbiter ise taganeb. Risbiter ei mõelnudki taganemisele. Tema oli oma kehalist ja vaimset väärtust hoolega läbi katsunud ja sellele otsusele jõudnud, et Agnesel tema põlgamiseks mitte kõige vähematki põhjust ei olnud. Hans von Risbiter uskus kindlasti, et teist temasugust meest ilma peal ei ole. Oli tema kord vaevaks võtnud kätt ühe neiu järele välja sirutada, siis pidi see kui küps vili tema rüppe langema, muidu oleks kõik maailma asi pahupidi läinud. Tema, Hans von Risbiter — põlatud kosilane, kaaslaste pilkamise märklaud! Oli see iganes võimalik? Mis selle
