Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/391

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Agnese arus oli, et ta tema, Hans von Risbiteri vastu nii lapsikul viisil julges vallatu olla? Muud ei võinud see tembutamine ju ometigi olla kui tütarlapse vallatus. Kordagi ei tulnud junkur Hansule seda mõtet pähe, et keegi teine meesterahvas ühegi tütarlapse silmis, liiatigi siis veel uhke Agnese silmis temast võitu võiks saada.

Vanale Mõnnikhusenile oli sarnane mõte küll tulnud, aga ta tõrjus seda vägisi enesest eemale. Ta ei leidnud tuntud junkrute seast ühtki, kelle peale ta kahtlust oleks võinud heita. Agnes oli kõikide vastu muutmatult ühesugune. Või oli ta vahest niikaugele eksinud, et mõni alamast soost meesterahvas — aga seda hirmsat mõtet ei suutnud vana rüütel iialgi otsani korrutada. Ehk küll muidu õigluse armastaja, vihkas ta siiski oma vaest õde, kes kaheteistkümne aasta eest „alatu mehe võrku langenud“, tänapäevani kui Mönnik-husenite suguvõsa suuremat teotajat, ei võtnud ta nime iialgi suhu, kiristas hambaid, kui see „hirmus asi“ talle kogemata meelde tuli. Ei, Agnes oli liig uhke ja au armastaja, ta ei võinud iialgi nii sügavale langeda. Aga missugune paha vaim oli siis nüüd tänini hea lapse sisse läinud? Kust ta need kentsakad tujud, selle hirmsa kangekaelsuse võttis? See on igapidi arusaamatu.

Niipalju märkas Mönnikhusen, et valjus ja vägivald praegusel korral midagi ei aidanud; ainult aeg võis asju parandada. Mönnikhusen lootis seda kindlasti.

Agnes põdes nädalapäevad voodis, ilma et ükski arst oleks võinud tunnistada, mis haigus tal oli. Kui ta siis jälle jalule tõusis, märkas igaüks, et tema olekus sügav muudatus oli sündinud.