Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/395

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Mönnikhusen raputas pead.

„Minu juurde ei või sa nüüd ometigi jääda. Mina lähen sõtta, kus tütarlastel paras paik ei ole.“

„Sinu seltsis, isa, ei karda ma midagi.“

„Seda enam kardan mina sinu pärast. Ma ei taha, et sa teist korda surmahädasse satuksid. Pealegi näen ma nüüd, et mina tütarlapse kasvatajaks ei sünni. Minu kasvatamise viis on paha vilja kandnud.“

„Isa!“

„Noh, noh, ära ehmata! Ma ei taha ütelda, et sa just paha laps oled, aga ma olen sind üleliiga ära hellitanud, sind tujukaks ja kangekaelseks teinud. Sinul on valjemat valitsust kibedasti vaja, muidu teed sa iseennast õnnetuks. Kuule nüüd, mis ma sinu kohta nõuks olen võtnud, ma annan su esiotsa Pirita kloostri[1] abtissi Magdalena hoole alla, kes sinu õndsa ema lihane õde on. Abtiss on püha naisterahvas, vahest suudab tema palvega ja vaga eeskujuga sinu kanget meelt painutada.“

Agnese silmad olid ehmatust täis.

„Sa tahad mind kloostri müüride taha vangi panna?“ hüüdis ta kahvatades.

„Mitte vangi, vaid ainult valjema valitsuse

  1. Täie nimega: Püha Brigitta klooster Marienthal (Maarja org) Tallinna ligidal, Kose jõe suu ääres, kus varemed veel praegu näha on. Klooster, aastatel 1407—1466 ehitatud, oli üks nõndanimetatud sega-klooster (claustrum mixtum), s. o. ühtlasi munkade ja nunnade tarbeks, ja seisis suurtsugu naisterahva (abtissi) valitsuse all. Viimne abtiss oli Magdalena von Zoege. (Autori märkus.)