Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/394

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ära tapnud ja see ei olnud sinust sugugi mitte õige, et sa ennast alatu inimese läbi päästa lasksid.“

„Palun andeks ...“

Selle läbirääkimise järeldus oli, et Risbiter teisel päeval Kuramaale oma mõisa reisis. Agnest jumalaga jättes tegi ta kavala, „rääkiva“ näo, otsekui tahaks ta ütelda: „Pole minu süü, et su südamele piina teen. Sa oled mind küllalt ärrita- * nud, nüüd kahetse! Nüüd olen mina kass, sina — hiireke!“

Imelikul viisil langes Risbiteri ärareisimine just selle ajaga kokku, mil rüütel Mönnikhusen oma salgaga uut sõjakäiku venelaste vastu valmistas: see näitas peaaegu, nagu ei oleks junkur Hansul enam õiget himu venelaste vastu välja minna, nagu oleks ta kangetest tegudest tüdinud; nii rääkisid vähemalt tema vaenlased ja neid oli mõisameeste ridades enam kui küllalt. Mönnikhusen laskis teda ilma kahetsuseta minna, ta oli rahul, et vähegi mahti sai sellest inimesest, kelle ligiolemine temale pooleldi murtud sõna ühtepuhku meelde tuletas.

Kui Risbiter oma trossiga ära oli sõitnud, ütles Mönnikhusen tütrele nukralt: „Kui kena oleks see olnud, kui teie üheskoos ja minu õnnistusega siit oleksite lahkunud!“

„Soovid sa siis nii väga minust lahti saada?“ küsis Agnes kurvalt.

„Ma soovin kõigepealt, et sina õnnelik oleksid.“

„Ma olen ju õnnelik küll. Minu õnn on sinu juures olla, sind kallistada, sinu maja eest hoolt kanda.“