Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/40

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


peremeest, kes kui lõukoer ikka kõige ees vaenlaste kallale tunginud, kaks tosinat maha tapnud, kaks tosinat surmavalt haavanud, kaks tosinat hobuse seljast maha visanud ja mitu tosinat pakku ajanud. Aga… siiski… nüüd hakkas jutustaja enesest peale.

Mis oleks isand kõige oma rammu ja julgusega jõudnud teha, kui tema, jutustav sulane, kõigepealt kavalat nõu ep oleks andnud, mille läbi vaenlased võrku langesid, või kui tema, jutustav sulane, isandat ep oleks vaenlaste keskelt surma suust välja raiunud, või kui tema, jutustav sulane, vaenlase kõige karusemat meest ep oleks maha sirutanud, mispeale teistel ülejäänutega kerge töö olnud?

Nii kõnelesid ja valetasid sulased, et suu vahutas. Aga kõik ei rääkinud siiski puhast valet.

„Te tunnete ju kõik Kuuno Rainthali,“ alustas oma juttu tüvikas, punane mees, keda tema juuste ja habeme karva pärast Rebase-Reinuks kutsuti. „Vaat’ see on noormees, kelle pähe mõistuse poolest mahuks teisi päid tükki kümme halli habemega tükkis. Ja missugune sõdija! Ma ütlen, et… et… minagi tema ees araks läheksin… see on, ma ei pistaks plehku, sest mina ei pista kellegi ees plehku… aga nõnda nagu veidi kutistav oleks niisugusele vastu hakata.“

„Hohohoo!“ kajas rõõm kunstliku kõnekäänu üle ümberringi, ja terve koor päris noore rüütli Kuuno von Rainthali tegudest ligemat teatust.

„Meil oli,“ algas jutustaja punaseid vurrusid keerutades, „meil oli mineval suvel ving ninas, et leedulased meid sel aastal nokkimata ei jäta.

40