Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/401

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


sõnade asemel enam kihvtiseid sõnu tarvitama hakkas.

„Otse selle pärast, et ma sinu isa kuulsat nime uue teotuse eest hoida tahtsin, võtsin raa sind oma hoole alla,“ ütles ta kähisevalt. „Sa ei pääse minu käest, enne kui su kange süda rusuks pekstud, su kurjale teele eksinud mõtted hea poole on juhitud.“

„Ma ei või uskuda, et mu isa mind siia vangi on pannud.“

„Usu mis sa tahad, aga kõigepealt usu seda, et nende müüride vahel kõik voli ja võimus minu käes seisab. Sinu isa on kaugel ja ta usaldab mind enam kui sind; ta ei taha sind silmaga näha, enne kui mina talle võin tunnistada, et sa selle vääriline oled. Ära karda, et ma su elu võtan, aga su keha tahan ma vaevata, su roojast hinge valusas tules puhastada. Siiski võid sa oma nuhtlust veel kergendada, kui otsekohe ütled, kes see on, kes sind kurjale teele on eksitanud.“

Naljakas mõte käis Agnese peast läbi; „Tädi on naisterahvas — vahest vaevab teda uudishimu?“ Ta jäi vait.

„Ütle mulle see ainus nimi,“ käis abtiss peale. „See oleks sinust esimene meeleparanduse märk; sellega kergendaksid sa oma vaeva ja aitaksid ise kurja inimese mälestust oma südamest välja juurida.“

Ivo Schenkenbergi ja tema vanamoori kuju ilmus äkisti Agnese vaimusilma ette. Kuidas olid need Gabrieli tema ees laimata, süsimustaks määrida püüdnud! Tahtis vahest auväärne abtiss „kurja mälestuse väljajuurimiseks“ sedasama abinõu, tarvitada? Abtiss oli peaaegu vanamoori