Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/402

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


nägu — kes teab? Agnes vandus mõttes armsama nime mitte kellelegi nimetada, kuni tema ise selleks luba annab.

Abtiss ootas ja vahtis tüki aega kullisilmadega oma ohvri otsa.

„Noh, kas ütled?“ küsis ta viimaks üleskeeva vihaga.

„Ei,“ kostis Agnes külmalt.

„Kasi mu silmist!“

Agnes läks ilma kahetsuseta.

„Oota, ma tahan sinust ei-ütlemise ära harjutada,“ ümises tädi, temale tigeda pilguga järele vaadates.

Agnes oli neid sõnu veel kuulnud.

Sestsaadik ei olnud Agnesel kloostris enam rahulikku päeva. Tädi toimetas tema kallal „ei-äraharjutamist“ kindla plaani järele. Kiusamised ja nuhtlused sadasid kui rahe Agnese pähe. Ta pidi oma armsakssaanud kambri maha jätma, lihtsasse nunnakongi elama asuma, esmalt ühel, kahel ja kolmel päeval nädalas vee ja leiva juures paastuma, üldistel söõgiaegadel üksipäini kivipõrandal toitu võtma, kuna teised lauas istusid; pea seati see või teine nunn tema juurde, kes talle päeval ega ööl rahu ei andnud, teda ühtepuhku manitses, temale sada korda üht ja sedasama palvet ette luges; pea jäeti teda jälle nädalate kaupa ainuüksi ja keelati kõigile ära temaga sõna rääkimast. Ainult abtiss küsis igal laupäeva õhtul: „Kas ütled?“ — ja Agnes kostis iga pii-namise-nädala lõpul muutmata kangekaelsusega: „Ei!“

Vihale ärritatud abtiss ei väsinud uusi nuhtlusi välja mõtlemast. Ta laskis Agnese ööseks