Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/408

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Imestades pühkis Gabriel käega näo üle Ja tundis selle libeda olevat; käsi oli puutumise läbi veriseks saanud. Nüüd alles märkas Gabriel, et surmatud rootslase verine kübar selles süüdlane oli, et teda haavatuks arvati, ja rõõmustas, et see asi teda veel enam tundmatuks tegi. Kui ta elavast Viru uulitsast kiiresti ratsutades läbi oli pääsenud, viivitas ta hobuse sammu, käänas kõrvalisse, pimedasse uulitsasse ja pidas aru, mis nüüd teha.

Heameelega oleks ta otsekohe Toompea mäest üles sõitnud ja Mönnikhuseni majja tunginud, aga kuidas Toompea väravast ja rootsi vahtidest läbi pääseda, ilma et need pettust oleksid märganud? Gabriel teadis, et mõisameeste pealik teist korda Tallinna oli pidanud põgenema, aga kuhu oli Agnes jäänud? Gabrieli süda kipitas seda teada saada, ja see himu oligi teda pöörasele julgustükile — üksipäini vaenulisse linna tungima kihutanud.

Mõteldes jõudis Gabriel tuttava kõrtsi ette, mis Harju värava lähedal seisis. Kõrtsitoast paistis valgus ja oli tumedat häälte kõminat kuulda. Aknast sisse piiludes nägi Gabriel poole tosinat mehi, pealtnäha alamast seisusest linnakodanikud, kes seal rasvaküünla valgusel õllekannude juures istusid ja elavalt juttu vestsid. Gabriel ronis hobuse seljast maha ja koputas kõrtsi ukse pihta.

Uks läks lahti ja kõrtsmik Ilmus lävele.

„Kes seal on?“ küsis ta uniselt.

„Rootslane,“ kostis Gabriel. „Kas siin lonksu õlut ja hobusele ulualust saab?“

Kõrtsmik ei suutnud võõra nägu selgesti näha, aga sõna „rootslane“ mõjus temale erutavalt; ta