Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/407

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Laagritulede segasel valgusel arvas Gabriel ühes põgenejas, kes kõrge, tugeva kasvuga mees oli, Ivo Schenkenbergi ära tundvat ja kihutas sellele järele. Ta sai mehe kätte veel enne kui see mulla-vallist üle oli jõudnud ja lõi ta ühe mõõgahoo-biga hobuse seljast maha. Selsamal silmapilgul oli Gabriel ise maha karanud ja surnu verise pea üles tõstnud. See ei olnud Ivo, vaid lihtne rootsi sõjamees.

Teda silmates sähvis kentsakas mõte Gabrieli peast läbi. Ruttu kiskus ta rootslase seljast kuue, tõmbas selle enesele selga, surus rootslase lõhkise kübara, mis verest nõretas, enesele pähe, kargas hobuse selga, kihutas tuhatnelja enda meestest mööda põgenejate järele ja sai viimased linna värava ees veel kätte. Värav tõsteti üles ja rootslaste ning Ivo meeste kannul pääses ühtlasi ka nende kardetud vaenlane linna.

Hilisest ööst hoolimata olid linna peauulitsad veel elu ja liikumist täis. Viru värava juurde oli palju inimesi kogunud, kes tulelontide valgusel veriste peadega koju saadetud sõjamehi vahtisid ja väga vähe kaastundmust avaldades nende üle kibedat nalja heitsid. Oli juba teada, et nad vene vangide asemel ainult vene löökide jälgi koju olid toonud.

Kui Gabriel rahva vahelt läbi sõitis, hüüdis keegi: „Küll aga sellele on tuliuus pea otsa tehtud!“

„Nägu on tal täis paisatud, nagu oleks seal päeva loojaminekust saadik lutikaid tapetud!“ pilkas teine.

„Hoop on vist ta vaese mälu pahupidi ajanud, sest ta kihutab kui pöörane,“ arvas kolmas.