„Olin küll,“ vastas Gabriel.
„Noh, kas vange saite?“
„Meie täname õnne, et meid endid vangi ei võetud.“
„Kuidas see juhtus? Jutusta ometi!“
„Mis seal jutustada?“ ütles Gabriel tusaselt. „Me olime ettevaatamatud, tegime liiga suurt kära, venelased ärkasid unest ja hakkasid vastu. Meie pistsime muidugi kohe punuma, aga nad ajasid meid kuni Viru väravani taga ja oleksid peaaegu meiega tükkis linna tunginud.“
„Nonoh, siin oleks neid hoopis teistviisi vastu võetud,“ kiitles üks pealtkuulaja täie Tallinna kodaniku uhkusega. „Aga kuidas võisid nemad teid taga ajada? Teid saadeti ju Lasnamäe aluse laagri vastu välja, kus tänini ratsaväge ei ole nähtud, kuna teie minu teada kõik ratsa olite. On siis venelastel nii viledad jalad, et hobustega võidu lasevad?“
„See’p see meie õnnetus oligi, et sealpool keegi ratsamehi ei aimanud; nad kerkisid meie silma ees otsekui maa seest välja ja hakkasid meile tuliseid pirakaid pihta laduma.“
„Hm, kentsakas lugu! Ega ometigi see pagana Sagorski seal juures ei olnud, kellest Ivo Schenkenbergi mehed nii koledaid tükke jutustavad?“
„Tema see just oli — võtku teda see ja teine!“ vandus Gabriel.
„Kas sa teda oma silmaga nägid?“
„Mina nägin teda silmaga ja tema katsus mind käega.“
„Mis nägu ta on?“
„Ta ei andnud mulle vahtimiseks pikemat aega.“
