„Kas tema lõigi su kübara lõhki?“
„See on Gabriel Sagorski kätetöö.“
„Kust sa seda tead, kui sa teda õieti ei näinudki?“
„Kui ta meie kallale kippus, karjusid Ivo mehed tema peale näidates suure hirmuga „Sagorski, Sagorski!“ — ja pagesid kui tondi eest. Mina ei teadnud teda suuremat karta, sest ta ei olnud minu meelest sugugi haruldane lind, vaid üsna igapäevane inimene: alles siis, kui ta minu enese pea kohal mõõka keerutas, nägin ma niipalju, et tal ütlemata inetu nägu ees ja pisukesed silmad kuratlikku kelmust täis olid.“
„Kas ta tõesti nii inetu oli?“ küsis üks pealtkuulaja kaheldes.
„Mu süda pööritab veel praegu sellest mälestusest,“ tõendas Gabriel.
„Siis on ta ennast vist moonutanud, sest Ivo mehed ütlevad, et sel põrgulisel päris ilusa tüdruku nägu ja suured süsimustad silmad olla. Aga ta on teatavasti nõid ja võib täna üht, homme teist nägu olla, võib maa sisse pugeda ja sealt välja tulla, kus teda kõige vähem oodati; ta on ju ka juba surnud olnud ja jälle üles tõusnud.“
„Rumal ebausk!“ ütles teine pealtkuulaja põlgavalt mokki kärtsutades. „Ivo mehed püüavad oma häbi vähendada ja teevad sellepärast vaenlase nõiaks. Õigus on aga, et Ivo ise ega tema mehed enam kuhugi ei kõlba. Üksvahe tõsteti neid taevani, aga nüüd tuleb välja, et nad paremat ei mõista kui riisuda ja põletada. Minevast sügisest saadik ei ole Ivo käes miski asi korda läinud. Enne ähvardas ta uhkuse pärast lõhkeda, arvas ennast suureks kindraliks, ei tahtnud noore-
