Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/413

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Vaata, Ivo oli Mönnikhuseni tütre venelaste käest päästnud ja sealjuures oma südame kaotanud. Ta hoidis tüdrukut kui oma silmatera, pidas teda telgis vangis, ei raatsinud teda kellelegi näidata. Nende vahel on ikka midagi tõsist asja juhtunud, sest kui vana Mönnikhusen asja kuulda sai ja tütre vägisi koju viis, läks see peast nõdraks ja karjus altari ees suure häälega „ei“, kui teda junkur Risbiteriga laulatada taheti. Kodus on ta hirmsasti kisendanud ja küüntega isa silmade kallale kippunud. Vana Mönnikhusen ei teadnud, mis hullu tütrega teha ja saatis ta sellepärast Pirita kloostrisse, lootes, et vaga ja püha abtiss Magdalena oma eespalvega tüdruku seest kurja vaimu välja ajab. Aga võta näpust! Tüdruk läks veel hullemaks, ajas koledaid sõnu suust ja kippus abtissi elu kallale. Kloostri inimesed räägivad kentsakaid tükke, mis abtiss temaga ära teinud, ilma et see põrmugi oleks aidanud. Nüüd peetakse teda kui kiskjat elajat pimedas kongis vangis ega lasta kedagi ligidale, et mitte kuri vaim tema seest teise sisse ei läheks.“

Gabriel tõusis, maksis õlle eest, palus hobust hoida, sest ta tahtvat all linnas veel midagi ära toimetada, enne kui lossi sõidab, ja läks uksest välja. Avaliku kaevu juures pesi ta näo puhtaks Ja luusis siis mööda müüriäärseid tänavaid ümber terve linna. Ta süda kipitas rinnus. Ta tahtis kohe Pirita kloostrisse tõtata, aga — ta ei pääsenud linnast välja. Kõik väravad olid kinni, müür kõrge, all igal pool vahituled, üleval hulk valvsaid püssimehi. Gabriel mõistis, et väljapääsemine sel ööl täiesti võimatu oli. Ta oli vangis, terve suur linn tema vangikoda. Ja mis siis, kui