Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/414

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ta teisel päeval kogemata Ivo meestega kokku juhtub ja need teda ära tunnevad? Gabriel oli end oma liigjulguse läbi raskesse hädaohtu viinud, aga ta ei kahetsenud silmapilkugi seda liigjulgust, ta teadis nüüd ometigi, kus Agnes oli. Hädaohu vastu pidi kavalus aitama.

Gabriel viitis paar tundi mööda tühje uulitsaid vantsides ära ja läks siis kõrtsi tagasi. Imestusega pani kõrtsmik tähele, et rootslane, kes paari tunni eest sopase näoga, aga selge peaga välja oli läinud, nüüd puhta näoga, aga segase peaga tagasi tuli, sest mees tuikus ja trallitas haledal kombel.

„Kas see asi oligi sul linnas ära toimetada?“ nurises kõrtsmik. „Kas sa siin ei märganud pead purju panna? Arvasid vist mujalt paremat laket leidvat?“

„Ära pahanda, kõrtsipapa!“ palus rootslane raske keelega. „Mis tehtud see tehtud, aga sedaviisi ei tohi ma ennast lossis näidata, sest komandant on joobnute vastu vali, ta laseks mind vaeseomaks peksta. Peida mind kuhugi ära, kus ma kakskümmend neli tundi magada võin, ilma et mind keegi näeks, ja ära tee sellest kellelegi piiksu!“

Selle pika kõne ajal, mis Gabrieli suus kaugeltki nii ladusasti ei läinud kui meie seda kirjutame, leidis joobnud rootslane mahti kõrtsmikule läikiva kuldraha pihku libistada ja sel viisil oma. sõnadele imelist mõju anda. Kõrtsmik unustas sedamaid torisemise, talutas joobnud külalise oma paremasse kambrisse, valmistas talle pehme aseme, tõmbas ise ta saapad jalast ja soovis talle viisakalt magusat und.

Võõras magas poole ööd ja terve järgmise