Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/418

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


pilvede vahelt välja tulnud. Kahe võitleja lähedal paukus püss. Mönnikhusen tuikus ja kukkus äkisti, otsekui välgust tabatud, tagumistele jalgadele tõusva hobuse seljast maha. Kohe kargas ka Gabriel maha, kummardas ja tõstis langenud rüütli pea üles. Mönnikhusen elas veel, aga ta ei saanud sõna rääkida, vaid ajas verist vahtu suust välja. Püssikuul oli talle rindu tunginud. Gabriel kutsus kaks vene sõjameest ja käskis haavatud rüütli kantsi ülema vürst Priemka telki kanda.

Kui Gabriel sealt tagasi tuli ja uuesti lahingusse tõttas, oli suurem jagu saksu ja rootslasi juba kantsist välja aetud ja linna poole põgenemas. Viimsed, kes kantsist taganesid, olid Ivo Schen-kenberg ja neli, viis meest tema salgast. Ivo võitles vahvasti, ta mõõk tilkus verest, ta taganes alles siis, kui märkas, et viimne võidulootus kadunud oli ja kuuvalgel püssikuulid sagedamini ta pea ümber vihisema hakkasid. Venelastest, kes põgenejaid taga ajasid, kaugelt mööda kihutades, tõttas ta üle valendava lagendiku omadele järele.

„Pea kinni, Ivo!“ müristas korraga ta selja taga üks hääl, mis vapra mehe värisema pani. Ta andis hobusele kannuseid.

„Pea kinni, jänespüks!“ hüüdis Gabriel talle järele kihutades. „Sa ei pääse minu käest, sest mul on parem hobune. Ma pistan sulle mõõga kuklasse, kui sa vastu ei hakka.“

Ivo pööras järsku hobuse ümber ja seisatas.

„Mis sa minust tahad?“ urises ta läbi hammaste.

„Ma toon sulle terviseid teisest maailmast, kus üht meist täna oodatakse,“ vastas Gabriel. „Val-