mista end teele, sest kord võib niisama hästi sinu kui minu kätte tulla.“
„Ma ei taha sinuga võidelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont.“
„Kas mäletad veel, kuidas ma tondiks sain?“ naeris Gabriel mõrudalt. „Kuidas see lugu oli? Kas ma põgenesin või langesin ausas kahevõitluses sinu käe läbi, nagu sa Agnes von Mönnik-husenile oled ütelnud?“
„Kust sa seda tead?“
„See on ju tontide eesõigus, et nad igasse kohta sisse pääsevad. Agnese poolt on mul sinule veel tänuvõlg ära tasuda osava luiskamise eest, millega sa tema aega veetsid, ja selle inetu tembutamise eest, mida sa oma armastuseks nimetasid.“
„Vilets äraandja!“ kisendas Ivo äkisti Gabrieli kallale kippudes. „Ma tahan näha, kas sa surematu oled!“
Võitlus ei kestnud kaua. Ivo lõi hirmsa hoobiga Gabrieli raudkübara lõhki ja tõstis hõisates käe surmahoobiks, aga selsamal silmapilgul tungis Gabrieli mõõk ta kaelast läbi ja sirutas ta surnult lume peale maha.
„Jumalaga, Eestimaa Hannibal!“ ümises Gabriel teda silmitsedes. „Kahju, et sel kangel ja kavalal mehel ausamat meelt ei olnud!“
