Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/423

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


oma suures helduses keelata, et tütar isa surmavoodile tõttab?“

Kui käskjalg kõneles, viibis abtissi terav, varitsev pilk ühtepuhku ta näol.

„Sa võtad sellest asjast väga suurt osa?“ küsis abtiss luuravalt.

„Miks ei peaks ma sellest osa võtma, kui mu vaene härra surmasuus vaagub ja igatsedes ootab, et armsat last viimast korda näha saaks? Ärgu viivitagu kõrgeauline abtiss aega, muidu jääb kõik hiljaks ja siis ei suuda miski kahetsus rasket õnnetust enam heaks teha. Kui kõrgeauline abtiss seda sõrmust ei tunne ja mind ei usalda, siis näidaku seda preili Agnesele. Tema saab sõrmust vististi ära tundma ja tõrkumata minuga kaasa tulema.“

„Arvad sa?“ ütles abtiss kentsaka, vaevalt arusaadava naeratusega. „Kas sa preili Agnest nii hästi tunned?“

Kui käskjalg veidi kohmetudes vastust otsis, kutsus abtiss näpuviipega ühe nunna enese juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Selle peale läks nunn teise seltsis saalist välja. Käskjalg tahtis midagi ütelda, aga abtiss sundis teda uhke käeliigutusega vaikima. Natukese aja pärast tulid nunnad tagasi. Nende vahel kõndis Agnes von Mönnikhusen. Ta kandis pikka patukahetseja kuube; ta nägu oli kahvatu, paled auku vajunud, pilk tume, silmad tuhmistatud äkilisest valgusest, mida ta üle hulga aja esimest korda nägi. Teda nähes tuli valus ja vihane hüüe käskjala rinnust. Agnes värises. Ta pilk jäi käskjala kõrgel kujul kui tardunult seisatama, veri tõusis talle järsku pähe, ta karjatas valjusti, tuikus ja oleks kukkunud, poleks mitte nunnad teda toetanud.