Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/422

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


ilmas üle jäänud. Seda varandust igatseb ta nüüd tagasi saada ja on mind välja saatnud teda siit ära tooma. Õues ootab hobune saaniga; ma loodan lumesaju ja pimeduse varjul õnnelikult linna pääseda, kus meid Rannaväravas oodatakse.“

„On sul mingit tunnistust kaasas, et sa tõesti minu õemehe poolt saadetud oled?“ küsis abtiss.

Käskjalg pistis käe põue, võttis Mönnikhuse-nite vapiga ehitud pitserisõrmuse välja ja ütles seda abtissi kätte andes; „Selle sõrmuse andis armuline rüütel mulle tunnistuseks kaasa.“

„Kas sul mingit kirjalikku tunnistust ei ole?“ küsis abtiss sõrmust terava tähelepanuga silmitsedes.

„Rüütel von Mönnikhusen on ju raskesti haavatud, ta ei võinud kirjutada,“ vastas käskjalg, kuna kerge puna talle palge tõusis.

„Millal ta haavata sai?“

„Eilse väljatungimise juures.“

„Ma ei tunne seda sõrmust,“ ütles abtiss külmalt. „Kui sul paremat tunnistust kaasas ei ole, siis ei või ma õetütart sinu kätte usaldada.“

„Kõrgeauline abtiss, heitke armu!“ palus käskjalg tungivalt. „See oleks raske õnnetus, kui ma tühjade kätega oma armulise härra ette peaksin astuma. Kui ma ütlesin, et rüütel von Mönnikhusen haavatud on, siis ei ütelnud ma täielikku tõtt, sest ma ei tahtnud kõrgeaulist abtissi kohutada. Rüütel ei ole mitte ainult raskesti haavatud, vaid ta on surmaga võitlemas. Ta otsis meelega surma, sest rasked õnnetused on elu tema meelest läilaks teinud. Võib olla, et ta tulevat päevavalget enam ei näe. Kõrgeaulist abtissi arvatakse õigusega pühaks naisterahvaks, kuidas võiks ta siis