Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/430

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Armu, halastust!“ ägas abtiss, esimese hirmuga põlvili nõtkudes.

„Kas sa tema vastu halastust tundsid?“ karjus Gabriel vihaselt. „Eks ma hoiatanud sind: ära kutsu õnnetust enese ja kloostri peale! Sa ei hoolinud sellest, sinu verejanu oli ärritatud, sa läksid öösi oma ohvrit piinama. Kahetse nüüd! Sinu valitsus on otsas, Pirita kloostri viimne päev on kätte jõudnud!“

Abtiss tõusis äkisti püsti. Ta oli oma julguse jälle leidnud. Ta nägu oli kahvatu, aga ta silmist välkus vana rüütlisoo paindumatu uhkus.

„Kes sa oled, ori, et sa Pirita kloostri valitseva abtissiga sel viisil rääkida julged?“ hüüdis ta pühalikult.

„Minu nimi on Gabriel Sagorski.“

Abtiss läks näost veel veidi kahvatumaks ja ütles palju tasasemalt: „Mõtelge, vürst, et see püha paik on, kus te seisate. Hoidke end püha paika teotamast!“

„See ei või püha paik olla, kus põrguline valitseb,“ naeris Gabriel mõrudalt. „Jumalal ei ole rõõmu selle kloostri rikkusest, mis pettuse ja orjade higi läbi on korjatud; saagu siis vähemalt ausad sõjamehed sellest kasu!“ Ja meeste poole pöördudes lisas ta juurde: „Võtke see tige loom ja kõik kloostri elanikud laagrisse kaasa, aga ärge puutuge nende elu külge! Selle röövlikoopa. võite paljaks riisuda.“

Vannutades sirutas abtiss käed sõjameeste vastu välja, aga need sasisid aega viitmata ta käsivartest kinni ja talutasid ta ühes kõige kloostrirahvaga õue peale. Gabriel jäi üksipäini vahekotta seisma. Kui kõik välja olid läinud,