Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/431

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


hüüdis ta tasakesti müüriaugust sisse: „Valmis, Agnes?“ — ja esimest korda tuli sel teel Agnese suust rõõmus vastus: „Jah!“

Agnes ei olnud enam kangekaelne — ei mitte sugugi.

Gabriel kiskus kongiukse lahti — ja Agnes nuttis tema rinnal.

„Vaene laps, vaene laps!“ ütles Gabriel, neiu juukseid õrnalt silitades.

„Armasta mind, Gabriel, sest ma olen sinu pärast palju kannatanud,“ sosistas Agnes sügavasti hinge tõmmates.

Gabriel võttis ta kui lapsukese oma kätele, kandis ta saani, mässis sooja kasuka sisse, istus ise ta kõrvale ja võttis ohjad kätte. Sõit läks kiiresti laagri poole.

Nende selja taga kohas kloostrirahva hädakisa, raksusid kirstud ja kapid kirvehoopide all ja viimaks segines suure tule kuma tõusva koidu valgusega . . .

See oli Pirita kloostri viimne päev.


16

LÕPETUS.

Sõidu ajal oli Gabriel Agnest õrnal viisil mõne ootamatu asja peale ette valmistanud. Siiski oli Agnese kohmetus suur, kui saan Lasnamäel — Ivo Schenkenbergi telgi ees seisatas.

„Ivo on surnud,“ vastas Gabriel Agnese imestava küsimise peale. „Ta on ju peaaegu minu sugulane, ega see siis imeks ei ole panna, et ta