läks, istus Agnes punaseksnutetud silmadega isa haigevoodi ees. Vana rüütel oli täiel mõistusel, aga tema näole oli lähenev surm juba oma kohutava varju heitnud. Viimase jõuga sirutas surija Gabrielile käe vastu ja püüdis lahkesti naeratada.
„Ma tänan teid, vürst Sagorski, selle rõõmu eest, et Agnese siia tõite,“ ütles ta nõrga, vaevalt kuuldava häälega. „Ma tean kõik ja olen kõigega rahul. Agnes on hea laps, ta annab mulle mu valjuse andeks ja kahetseb mind pealekauba. Ma võin nüüd rahuliku südamega surra.“
„Ärge mõtelge surma peale, rüütel,“ püüdis. Gabriel trööstida. „Teie peate preili Agnese rõõmuks veel kaua elama.“
„Minu elupäevad on loetud,“ kostis Mönnikhusen vagusalt. „Kas teate, vürst, et teie ülemal käsuandjal väga tark saksa ihuarst on? Ta on nimelt just niisama tark kui mina ise, sest ta kuulutas mulle ette, et ma homset päeva enam ei näe, ja — mina arvan niisamuti. Ärge püüdke mind. asjata vaigistada, lapsed, mul ei ole vaigistust. vaja. Ma suren rõõmuga. Mis kasu minust veel on? Mis asi peaks mulle siin ilmas veel rõõmu tegema? Minu sõjakuulsuse läige on kustunud, mu isamaa, Liivi orduriik, on hukka läinud, kõik mu vara on ära pillatud, oma ainsa lapse olen ma ise õnnetuks teinud ja tema tigedama vaenlase, kätte piinata andnud —“
„Armas isa, ära räägi nõnda!“ palus Agnes isa käest kinni võttes ja seda oma pisaratega kastes.
„See on hea, Agnes,“ sosistas Mönnikhusen
