Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/432

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


veel enne surma oma toreda telgi minule pärandas. Nüüd on telk sinu oma. Ma kingin ta sulle sellel tingimusel, et sa kõik kurvad mälestused tema seest sootumaks ära kaotad.“

„Mil viisil Ivo suri?“ küsis Agnes.

„Ta langes ausas kahevõitluses.“

„Kelle käe läbi?“

„Ta juhtus lahingus minu käe alla, võitles kui lõvi ja oleks minu karvapealt teise maailma läkitanud, aga — taevas ei olnud tema poolt.“

Armastusest ja kartusest segatud tundmusega vaatas neiu noore mehe poole üles, kes oma võidust nii alandlikult kõneles.

„On minu isa siin?“ küsis Agnes tasa.

„Ta on siin ja ootab sind,“ vastas Gabriel. „Astu tasakesi tema juurde ja — ole mõistlik, Agnes! Meie ülema käsuandja ihuarst on tema juures. Ma loodan julgesti, et suuremat häda karta ei ole. Mina pean teid mõneks ajaks üksi jätma, aga lõuna ajal tulen teid vaatama. Juhtub midagi vaja olevat, siis ootavad telgi juures mitu meest sinu käske.“

Agnes astus sõna lausumata telki, Gabriel aga. istus saani ja kihutas uuesti Pirita kloostri poole, mille asukohast paks suitsusammas märku andis. Paari tunni pärast tuli ta sealt sõjameestega, vangide ja saagikoormatega tagasi. Vangid ja ühe jao saagist läkitas ta ülema käsuandja vürst Mstislavski kätte, teise jaotas ta oma meeste vahel ära. Enesele ei võtnud ta kõigest kloostri varandusest muud kui üheainsa tüki, aga see oli ka kõigist kõige parem, sest see oli — Agnes.

Meie ei tea, mis vaheajal isa ja tütre vahel läbi oli räägitud. Kui Gabriel neid lõuna ajal vaatama