pruudid enne pulmaõhtut, kõnerikas, viisakas ja helde südamega?“
Jälle tõusis tõendav kiitusepomin.
Lossikupja kuivetanud kuju lähenes sulaste salgale; nende elavat jututuju tähele pannes küsis ta oma puudulikus saksa keeles:
„Kas tohib pärida, mida siin nii kibedasti jahvatatakse?“
„Näh, va’ kubjas,“ hõikas Rebase-Rein temale vastu. „Tere ka, Koljat! Me räägime siin praegu kõige tublimast mehest, kes iganes emapiima on imenud.“
„Ohoh, ega te mind taga räägi?“
„Hahahaa! Sa oled kitsepoeg ja kitsepiimaga kasvanud. Sellepärast me sinust ei võigi rääkida.“
„So-soh, või nii. Aga sina oled loputisega imetatud. Ma kuulsin eemalt sinu räpasest suust Kuuno Rainthali rüütlinime, ja seal tulid mulle isevärki mõtted.“
„Noh, lase oma isevärki mõtted välja naerda.“
„Naerge, sest muud te ju ei mõista. Te naeraksite ka siis, kui püha Peetrus teile tõotaks, et ainult tõsise näoga taevasse pääsete. Aru teil peas ei ole. Kas teate, mis teil peas on?“
„Mis meil siis peas on?“
„Teil on teie laiskade mõõkade rooste ja õllekannude põhi peas.“
„Kuule, kärbes,“ naeris üks jäme kõri, „kas sust piisake peaks järele jääma, kui ma sind pöidla ja väikese Atsi vahel pisut pigistan?“
„Nii palju jääb järele, et selle kallal sinu pöial halvatud ja väike Ats vigaseks saab. Aga kas tahate teada, mis ma täna hommikul kuulsin?“
44
