Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/45

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Ja sulaste nägudelt ärritatud uudishimu lugedes irvitas kubjas kavalasti, pani sõrme suule ja ütles tasemini:

„Aga te peate suu pidama. Siin on jutt rüütel Kuunost, ja ma kardan, see ei mõista nalja, kui tema saladused enne kui tarvis ilmsiks saavad.“

Kubjas hakkas sosinal jutustama.

Selle päeva hommikul, mil räägitud asjad sündisid, oleksime võinud ausat kubjast lossihärra kambriukse tagant leida, kus ta luurates ja kuulatades pea silma, pea kõrva võtmeaugu külge pani.

Toas aga kõndisid kaks meesterahvast, kõrvuti edasi-tagasi.

Üks neist oli umbes viiskümmend aastat vana, kõrge kasvu ja lahke, aulise näoga.

Teine oli umbes kahekümne viie aastane noormees, sirge, tugev ja painduv. Tema nägu oli valge, nina peen, silmad pruunid ja elavad, juuksed ja vurrud tõmmukad. Ta oli üleüldse kena noor rüütel, kelle välimus iga silma pidi rõõmustama.

Vanem mees oli Lodijärve lossihärra, noorem mees oli rüütel Kuuno Rainthal.

„Ja nüüd on teie asjad jälle ilusas korras?“ küsis lossihärra, kui rüütel Kuuno midagi pikemalt oli jutustanud.

„Jumalale tänu, jah!“ vastas viimane kõlava häälega. „Leedulaste röövkäik tegi mulle mineval suvel kahju, kuid hirmutas ka mu talupoegi nii, et nad nüüd hoolikamalt tööd teevad. Tegin seda ka ise — sedaviisi jõudsin oma kahju peaaegu tasa teha ja arvan, et ses asjas naabritest maha pole jäänud.“

45