Mõlemad vaikisid veidi aega.
„Aga,“ algas lossihärra uuesti, „kas teile, noorele ja tulisele mehele, igavus kallale ei tiku, kui te nii päev-päevalt üksipäini tooreste alamate hulgas peate töötama? Ma mõtlen, teie tööhimu ei võiks kahaneda, kui noor naisuke õhtul teie otsaesiselt mure ära musutaks.“
„See on küll meelitav ettekujutus, aga…“
„Kas usute, noor sõber, naisterahvas võib elu õitsvaks roosiaiaks muuta, kui tal südames mitte just põline talv ei ela, mis õisi kärbib ning okastega ähvardab.“
„Seda viimast tuleb karta.“
„Selle vastu on minul hea rohi teada. Niipea kui naisuke okkaid näitab, muutub mehike kõvaks jääpangaks. Küllap siis näete, kuidas okaste vahelt õiekesed välja tulevad, kartlikult küsides: „Kas see kuri jää ei mäleta, et ta varem sulav vesi on olnud?“ Aga jää jääb jääks, niikaua kui okkad okasteks jäävad. Niipea aga, kui kõik okkad õiteks on saanud, sulab ka mehe jääsüda jälle veeks, mille meelitavatel lainetel naisukese soovid täitmise poole ujuvad.“
„Oi, oi, rüütel, kui naisukesed teid praegu kuuleksid!“
„Jumal hoidku, ei siis okkad kaoks iialgi.“
„Kas te ise oma rohtu ka proovinud olete?“
„Mõistmatu noormees, rohtusid on külmavereliselt kerge tosinate kaupa välja mõelda, aga kelle veri on siis veel külm, kui rohtu tarvis? Pealegi ei olnud minul, jumalale tänu, rohtu iialgi tarvis. Minu õnnis abikaasa oli ingel taevast, kuhu ta jälle läks.“
46
