Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/51

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Mina sõidan praegu kõige paremas seltsis ja teen selle tahtmist kõige parema meelega.“

Preili ei osanud selle peale midagi vastata.

Rüütel Kuuno aga läks julgemaks, hakkas jutustama oma elust ja lootustest, rõõmust ja kurvastusest, häist ja kurjadest inimestest. Ta rääkis elavalt, pehme, maheda häälega, osavasti iga sõna, iga silbi peale õiget rõhku pannes, sorinal, ilma vastust nõudmata. Seejuures hiilgasid tema tumedad silmad, põsed punetasid kergesti ja jutu lisaks liikuvad käed puutusid sagedasti, nagu kogemata, neiu käsivarre külge.

Niisugustest noormeestest öeldakse, et tütarlaste südamed neile kaua vastu panna ei suutvat.

Emiilia silmitses puhuti järsku, nagu kartes, oma naabri nägu. Nii sooja, sulavat ja tungivat kõnet kuulis ta esimest korda, kuid — kas ta ka kõiki neid ilusaid sõnu kuulis?

Korraga tõstis ta pea.

Üsna ligidal kostis põõsaste vahelt pragin; suur metsloom tuli nähtavale, vahtis silmapilgu aralt tulijate poole ja pistis siis kui nool putku.

„Hirv!“ hüüdis Emiilia.

„Kena loom,“ kinnitas Kuuno, „niisugust maksab taga ajada.“

„Ruttu, kihutage talle järele! Mis te ootate?“

„Aga minu seltsiline?“

„Teie seltsiline nõuab tingimata, et teie teiste jahiliste silmis häbisse ei jääks.“

„Aga meil pole koeri.“

„Sellest pole viga. Järele, järele!“

Nende sõnadega andis neiu oma hobusele hoobi, nii et see lendu läks. Silmapilk oli Kuuno

51