Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/52

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kui osav ratsutaja jälle tema kõrval. Hirve sale keha vilksatas puude vahel ja kadus.

„Ta on ligidalolevasse jõkke hüpanud!“ hüüdis Emiilia edasi kihutades seltsilise poole. „Siin kohas on jõgi sügav ja lai, aga ülemal ja alamal pääseme kergesti läbi. Minge teie pahemat, mina lähen paremat kätt, teisel pool jõge püüame ta kahelt poolt kinni.“

Nende sõnadega tõmbas ta hobuse pea paremale poole. Rüütel Kuuno, kelles jahilust teise lustiga võitles, kihutas jahioda tõstes teisele poole.

Mõni silmapilk hiljem läikis jõgi Emiilia ees. Vesi vulises siin üle madala, kivise põhja. See oli seesama vesi, mis vana eremiidi Prohveti-Pärdi koopa-esist kastis. Neiu peatas jõe kaldal hobuse. See koht oli temale hästi tuttav. Veest paistsid kivid, mida mööda jalakäijad jõest kuivalt läbi võisid minna. Hirv ununes neiu meelest.

„Need kivid on veel minu pärast pandud,“ mõtles ta meelde tuletades. „Ja-jah, me tahtsime Oodoga kord Jaanuse juurde minna ja ei pääsenud üle jõe, kuni Jaanus meie hüüdmise peale tuli ja kivid jõkke kandis… Jaanust ei ole ma viiel aastal näinud, lossis pole ta kordagi käinud. Mis nägu peaks ta nüüd olema? Tema kodu on siin ligidal… kas lähen vaatama või pöördun tagasi?“

Aga juba solistas hobune jalgadega vees. Neiu ratsutas jõest läbi, teisest kaldast üles ja siis pooltahtmatult, kartes ja viivitades mööda kitsast jalgteed edasi, mis puude vahel eemalt valendava palkaia poole viis.

„Küll võib Jaanus nüüd suur ja tark olla,“

52