Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/53

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mõtles Emiilia, hobust omapead sammuda lastes, ta oli nii mõnus, mõistlik poiss…“

Neiu peatas oma mälestuste voolu ja pidas hobuse, kes parajasti puude vahelt välja astus, järsult kinni. Eespool kerkis kõrge palkaed lagendiku keskel üles. Keset aeda paistis elumaja kõrge katus laia korstnaga, selle kõrval paar vähemat kõrvaliste hoonete katust. Kaks laialadvalist saarepuud kasvasid õuevärava ees. Palkaia külge liitus viljapuu- ning rohtaed. Seal meelitasid õuna- ja pirnipuud küpsva viljaga, puude jalal rohetasid marjapõõsad, kaugemal kirjendasid juurviljapeenrad.

See üksik õitsev talu vaikiva laane keskel pidi iga rändaja imestust äratama nagu üksik särav täht pilvisel ööl; see vaade pidi meelt rahuga täitma ja seal viibimisele meelitama.

Pool-teadmatult, nagu kuutõbine, tuli Emiilia rohtaia värava ees sadulast maha, sidus hobuse värava külge kinni ja sammus aeda. Ta kõndis mööda liivast jalgteed edasi, peatus kesk aeda ümmarguse lillepeenra juures, hakkas osavat lillede kokkuseadet imetlema, murdis enesele roosiõie…

Aga nüüd ehmatas ta isegi:

„Mis ma teen? Ma olen võõras aias ja rikun võõrast vara!“

Ta piilus kartlikult ringi, kuid siin oli kõik vagane, nii kodune, et kartus kohe kadus ja täielikule rahutundmusele maad andis. Neiu sammus edasi, sinnapoole, kus jahe metsviinapuu-lehestik puhkamisele kutsus. Kuid siin kadus ta julgus, ta jäi kohkunult seisma.

Keegi noormees istus seal punutud pingil laua

53