Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/59

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Aga kui sul nüüd tõesti suurem jõud oleks, kui näiteks sinu rahvas veel kord mässama… või oma vabaduse eest võitlema hakkaks, kas sa siis heidaksid minu vaenlaste hulka?“

See otsemeelne küsimus ei meeldinud Jaanusele. Ta vaikis.

„Ütle,“ algas Emiilia, kellel kibe tõsi taga oli, uuesti, „kas sa võiksid meid, minu isa, venda ja mind, vihaselt taga kiusata? Kas sa võiksid enne võitlust jumalat paluda, et ta meid kui sinu vaenlasi hävitaks?“

Siin pani Emiilia oma käe nagu vannutades Jaanuse õlale ja vaatas talle põnevalt silmi. Jaanus pööras näo kõrvale ja ei lausunud sõnagi.

„No ütle nüüd!“ palus neiu uuesti.

Jaanus katsus naljatada: „Anna mulle vähemalt aega!“

„Kui ma sulle aega annan, kas siis ütled?“

„Kui mul midagi on öelda…“

„Kui palju aega sa tahad?“

Jaanus oli kitsikuses. „Mõtlemisaega?“ küsis ta.

„Jah,“ kostis Emiilia.

„Nii palju, kui sa ise annad, Emmi.“

„Soo? Nii palju annan, kuni üks, kaks, kolm loen.“

„Säh nüüd…“

„Üks…“

„Jäta see tühi nali, Emmi.“

„Kaks…“

„Ei ma ütle nii ruttu midagi.“

„Petis! Sa ei tahagi täna öelda. Aga kust ma su teinekord jälle kätte saan?“

Neiu näis viimase küsimuse juures pisut kohkuvat.

59