Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/60

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Jah, kust?“ kordas Jaanus ja näis ka kohkuvat.

Tekkis vaikus. Emiilia vaatas enese ette maha, Jaanus silmitses oma keskmise sõrme nukki, mis oli teistest kõrgem ja punasem.

Seal kuuldus lähedal hobuse sammude müdin ja kaks pead tulid väljaspool aeda nähtavale. Need olid rüütel Kuuno ja tema hobuse pead.

Emiilia tõusis.

„Mind otsitakse,“ ütles ta kiirustades, „ma pean minema. See noor rüütel on üks mu jahisõpradest. Rüütel Kuuno!“ hüüdis ta lehestikust välja astudes.

Rüütel Kuuno pööras pead ja tegi imestava näo, leides lossipreili siit talumehe aiast.

„Kuidas te, preili, siia pääsesite?“ hüüdis ta hobust peatades.

„Juhtusin kogemata… Siin elavad minu vanad tuttavad. See,“ ütles Emiilia Jaanuse peale näidates, „see on minu kõige armsam noorpõlvesõber.“

Noormehed teretasid teineteist jahedalt.

„Aga nüüd pean ma minema, olen kaua viibinud. — Kohe tulen teiega, rüütel.“

Neiu tahtis Jaanust jumalaga jätta, aga see tuli kuni väravani kaasa ja aitas rüütli viisil Emiilia sadulasse. Neiu jalg vääratas vähekese; ta oleks kukkunud, poleks Jaanus teda toetanud. Ühe silmapilgu hoidis Jaanus õrna keha oma käte vahel ja tundis, kuidas elav tuli talle soontesse voolas. Neiu hüppas punastades sadulasse. Ta näis Jaanusele veel midagi öelda tahtvat, aga rüütel Kuuno jõudis parajasti sinna.

60